Rehvilugu – diginäitus teekonnast rattast rehvini
Maanteemuuseumi 2020. aasta hooajanäitus on ”Rehvilugu”, millel rajaneb ka siinne pildirida. Rehvi arengu teel on aga niivõrd palju käänakuid, harusid ja tupikuid, et paratamatult on siinne verstapostivalik põgus. Ratas aga veereb muudkui edasi, meie temaga koos.
Aastas toodetakse maailmas umbes 4 miljonit rehvi. Üksteise peale laotuna moodustuks neist Kuuni ulatuv torn üheksa aastaga. Maa maismaaosa kattuks rehvidega kiiremini veel, sest suur osa on juba nendega kaetud niigi.
Masstootmise ja keskkonnaprobleemide juurest saab muuseum pageda minevikku ja jälgida ratta arengut rehvini rahulikust ajavoo-perspektiivist.
Maanteemuuseumi 2020. aasta hooajanäitus on ”Rehvilugu”, millel rajaneb ka siinne pildirida. Rehvi arengu teel on aga niivõrd palju käänakuid, harusid ja tupikuid, et paratamatult on siinne verstapostivalik põgus. Ratas aga veereb muudkui edasi, meie temaga koos.
Näituse tekstide koostamisel on kasutatud Eesti Maanteemuuseumi materjale ja Riho Paramonovi uurimust ning
pildimaterjal pärineb Eesti Maanteemuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Linnamuuseumi ja Karilatsi Vabaõhumuuseumi kogudest.
Illustreeriv ülesvõte 1930. aastate Tallinna turult näitab aga, et lihtsa konstruktsiooniga ratas ajab veovidinana vajadusel senini asja ära.
Foto: Tallinna Linnamuuseumi fotokogu
19. sajandi lõpuni kasutati kogu maailmas ainult puidust või rauast rattaid või nende kombinatsiooni: raudrehviga puidust ratast.
Foto: Albrect Düreri maal 16. sajandi algusest. Püha Jüri uhkel ratsul, hukkamas lohemaoliste viimast esindajat
rataslaevad ehk sõurattaga aurikud hakkasid levima 19. sajandil. Suurim rataslaev oli 1858. aastal valminud SS Great Eastern, 211-meetrine merehiiglane, mis võis kanda 4000 inimest ja mille sõuratta diameeter oli 17 m. Pildil olev Juliane Clementine oli esimene Eestis ja Baltikumis ehitatud aurulaev, mis vedas kaupa ja reisijaid Tartust Pihkvasse ning Narva 19. sajandi keskel. Sobilik laev ehitati ettevõtlike kaupmeeste tellimusel Kuigatsis. Laev lasti Tartu lähedal Kabinas vette 1842. aastal.
Samas ei saanud ükski sõuratas vastu Chicagos 1893. aastal ehitatud 80-meetrise läbimõõduga vaaterattale. Ferris Wheeli järeltulijad on sirgunud kuni 170 m läbimõõduga hiiglasteks ning on iga lunapargi atraktsiooniks tänapäevalgi.
Foto: Tallinna Linnamuuseumi kunstikogu
Pärast pikki katsetusi õnnestus ameeriklasel Charles Goodyearil 1839. aastal muuta looduslik piimmahl tugevaks, elastseks ja veekindlaks. Selleks segas ta lateksit väävliga ja soojendas mitu tundi 140 kraadi juures. Vulkaniseerimisprotsessi patenteeris – võimalik, et mitte üdini ausal ja omakasupüüdmatul teel – aga hoopis inglane Thomas Hancock. Sõna “vulkaniseerimine” mõtles välja Hancocki sõber (viide jumal Vulcanusele) ja see tähendab kummi omaduste keemilist parandamist. Võib väita, et Goodyeari ja Hancocki leiutisel rajaneb kogu praegune maismaatransport.
Foto: Vulkaniseeritud kummi medaljon kuldraamis, Portreel kujutatud Thomas Hancock (1786-1865), valmistatud 1843. aastal. Patent Office Museum
Kui õhkrehvid kasutusriski märgatavalt suurema sõidumugavusega kompenseerides siiski levima hakkasid, sai täiskummirehvist odavam alternatiiv, mis oli vaid veidi parem lihtsast puit- või metallrehvist, lõhkudes samas teid samamoodi.
1937. aastast ei saanud Eestis enam registreerida sõidukeid ega järelvankreid, mille rattad olid kummideta või täiskummist rehvidel, välja arvatud kaitseväe sõidukid ja veotraktorid.
Foto: "Umbne rehv“ ei andnud juurde sõidumugavust, küll aga aitas ratta eluiga pikendada. Viljandi tõllassepp Viera ehitatud sõiduk 1913. aastal. Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Kõige rohkem kergendas motoristi elu vahetatav täispumbatud rehviga varuratas. Läänes tegelikult juba 1906. aastal kasutusele võetud meede ei olnud meil 1920. aastatel veel kuigi levinud.
Foto: Hoolika motoristi varurehvide taustal poseerib külamees. 1930. aastad. Rahvusarhiiv
Kuna rehvidega juhtus alalõpmata õnnetusi, tekkis rehviparandus- ja vulkaniseerimistöökodasid kui seeni pärast vihma. Töökojakülastus oli autoentusiasti argipäev ning taaskasutust ehk parandust kannustas rehvide soolane hind. Kui kulunud väliskummil oli riie terve, sai selle katta uue protektoriga. Sisekummid parandati mõne tunniga.
Foto: Paul Zermanti töökoda Verioral 1930. aastatel. Foto Karilatsi Vabaõhumuuseumi kogust
Foto: Tartu Põllutöömasinate tehase Võit eesrindlikud sepad külvimasina raudratta rehve valmistamas, 1947. aastal. Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Hobuajastu ei jõudnud enne sõda veel päriselt teatepulka autodele üle andagi, siiski jõudsid kõik autonduse võlud ja valud 1930. lõpuks ka Eestisse. Kõik suuremad rehvitootjadki olid siinmail esindatud – vali aga! Ainult et rahakott tuli enne puuga selga vinnata.
Foto: Tallinna autode ja mootorrataste näitus, 1940. Rahvusarhiiv
1. Kummid tulevad hoida puhtad õlist ja bensiinist, kuna need ained rikuvad kumme.
2. Kumme mitte jätta päikesepaistele, sest päikesekiired mõjuvad kummidele kahjulikult. Kui võimalik, siis auto paigutada varjulisse kohta.
3. Tagavarakummid tulevad hoida jahedas, pimedas ja kuivas ruumis.
4. Kummides tuleb alati hoida vastav õhusurve, hoiduda kummide ülekoormamisest.
5. Tühja kummiga mitte sõita, isegi pehmel maapinnal mitte.
6. Võimalikult vähe kasutada pidurit, kui peatamine selleta on võimalik.
7. Tagumiste rataste kumme mõneajalise sõidu järele asendada esimeste rataste kummidega.
8. Suuremaid kummide tagavarasid mitte hoida, sest kummid seismisel kaotavad oma väärtuse.
9. Tagavaramantlid katta hästi kattega ja neid mitte hoida autoga kaasas lahtiselt.
10. Kui sõiduk jääb pikemaks ajaks seisma, võtta kummid maha ja hoida neid eraldi.
Foto: Hämarad lood: Saksa sõjaväe amfiibauto rehvi vahetamine Riias, 1943. aastal. Rahvusarhiiv
Kuigi Goodyeari kompanii patenteeris sisekummita rehvid juba 1903. aastal, jõudsid need tootmisse alles mitukümmend aastat hiljem. Üheks põhjuseks oli tihtrehvi paigaldamise keerukus, nimelt selle veljele surumiseks läks vaja järsult vabastavat suruõhku, käsipumbaga ei olnud see võimalik.
Foto: Viljandi ZIS-156 autojuht Jaan Sill kummi vahetamas, 1957. aastal. Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Pildil on näha jalgratturi argiaskeldusi: lohvi parandamise oskused ja tarvikud pidid alati käepärast olema. Need olid ajad, mil liikleja pidi valdama ka esmaseid sõiduki parandamise võtteid, olgu rattaid kaks või neli.
Foto: Tallinna Skautide Maleva liikmed rattaretkel. Väike õnnetus ja jalgrattakummi parandamine 1934. aastal. Rahvusarhiivi fotoarhiiv
Moskva rehvitehases töötati 1960. aastal välja vahetatavad protektorilindid (lääne analoog Pirelli BS3). Selliste rehvide korral tuli jälgida regulaarselt rõhku, sest kui kumm tühjenes, lendas protektorilint, mida nimetati ka vitsaks, minema. Maanteeäärtes võis neid ikka leida. Kui aga lindi ja rehvi vahele sattus pori või vesi, ei pääsenud koormaga kohapealt minema.
Protekteerimine ei jõudnud koos nõukogude ajaga ajalukku vajuda, sest ka kapitalismi tingimustes oli ajendeid taaskasutuseks: defitsiit kolis rahakotti ümber. Nii on rehvide taaskasutus tegelikult alati moes olnud ja toimib tänaseni.
Foto: Sõiduautorehvide protekteerimine Hummulis asuvas ASis Vallai 1995. aastal. Autor: Heino Käos. Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Foto: Saksamaalt toodud kummirehvide põleng Muugal 1992. aastal. Foto: Peeter Langovits. Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Need on küll algelised rihmadega sandaalid, ometi annab nende valmistamine tööd paljudele kohalikele. 21. sajandi Aafrika konveierilint: kes „fileerib“ vana rehvi, kes „koorib“ kasutuskõlbliku kihi õhemaks ja lõikab välja vajalikud tükid, kes haamerdab tükid sandaalideks. Kõige sõnaosavam müüb aga sandaalid maha. Turisti jaoks on hind kõrge – kuni 5 eurot. Keskmine kuupalk Etioopia pealinnas on 80 eurot.
Foto: Sandaalikonveier Etioopias 2019. aastal. Erakogu
Ja kui tuleb eesli viimne tunnike, jääb temast viimaks alles vaid… rehvikumm! Soodne lahendus ja rakendus vanarehvidele. Rehviribad sobivad ideaalselt ka rakmeteks, nagu pildilgi näha.
Foto: Argiaskeldused Etioopia tänaval 2019. aastal. Erakogu