15.03.2021
Jääteede igimuutuv pärand
2021. aastal vallandas Transpordiameti teadaanne, et enam ei ole otstarbekas suursaarte ja mandri vahele jääteid rajada, pahameelelaine meedias. Rahva emotsionaalsest reaktsioonist kumas suurt annust nostalgiat ja samas üpriski pinnapealseid teadmisi jääteede rajamise iseärasustest.
See on arusaadav, pole ju jäätee enam igapäevane nähtus ning üha vähemate inimeste eluolu see taliteeliik reaalselt mõjutab. Sel aastal avas Transpordiamet vaid ühe ametliku jäätrassi, Laaksaare-Piirissaare vahel. Vaid 10 päeva sai see lõbu ohutult kesta. Maanteemuuseum kasutas juhust ja käis koos teemeister Jaanus Klausiga kaasas, kogus jääteehoolde argipäeva ja ajas juttu Piirissaare jääteevahiga, kellel jäätaju veel veres.
Siinne postitus sai alguse juhuslikult kuuldud raadiosaatest, täpsemalt Hiiumaa Muuseumide teadusdirektori Helgi Põllo lausest: „Meil on muuseumis üks erakordselt haruldane foto, kus hobune hüppab üle jääprao.“ Juhuslikult kuuldud kommentaar kadunud oskusteabest tekitas tahtmist koondada üleskirjutisi jääteedest, sest kripeldama jäi Põllo jutt hobuhiidlaste hääbunud teadmistest: „/Jääl toimetuleku oskused/ on need, mida õpetati nii hobustele kui inimestele. Me ei oska enam elada neid elusid, mida elasid meie esivanemad.“
Foto SA Hiiumaa Muuseumide kogust: Hobune üle jää prao hüppamas. Autor: kirikuõpetaja Neemre, 1939
Käesoleva kirjutise peakangelased on Heltermaa mehed, kelle traditsiooniline roll kauba- ja inimvedude korraldajatena mandri ja Hiiumaa vahel on osa meie kultuuripärandist. Nende peen koostöö hobustega spetsiifilistes oludes sisaldas eripäraseid teadmisi, tavasid ja oskusi, mida saab praegu küll vaid taga nutta. Siiski sobiks meie jääteed hästi UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni alla kui looduse ja ilmaruumiga seotud teadmisi ja tavasid sisaldav praktika. Sest jää-hobuteadmiste hääbumisele vaatamata on tegemist elava traditsiooniga. Vajalikud teadmised sellest, kuidas transportida kaupu ja inimesi üle jää, on tänastes oludes endiselt olemas, kuigi vahendid ja võimalused on muutunud enneolematu kiirusega nagu kogu ühiskond viimase 150 aasta jooksul.
Jääteede radadel saab ajaloos muidugi palju kaugemale uitama minna kui see ilus ümar 150 aastat. Seda, et jää(teed) on ajast aega olnud nähtus, mis ühest küljest päästab saarerahvad isolatsioonist, teisalt muudab nad ka kaitsetuks röövretkeliste ees, näeme paljudest ajaloolistest teadetest.
Esimene üleskirjutus jäätee kasutamisest Eestis pärineb aastast 1227. Hendriku Liivimaa kroonika kirjeldab, kuidas Muhumaale saabus üle jää 20 000 ristirüütlit. See retk päädis saarte ja kogu Eesti ordu alla langemisega.
Pikim meiekandis dokumenteeritud jäätrass olnud aga 1323. aastal Saaremaa ja Lübecki vahel, mida mööda sai sooritada umbes 500-kilomeetrise retke. Kaupmehed kasutanud seda võimalust usinasti.
Kroonik Russow kirjutab, et veel vahetult enne nelipühi 1573. aastal tulnud inimesed üle jää Rootsist Tallinna.
Venelased teinud Liivi sõja ajal rüüsteretki üle jää ka Soome lahe põhjakaldale ning rootsi kroonik Olaus Magnus kirjutab, et rootslased pidanud merejääl lausa ratsa- ja kahurväelahinguid.
16. sajandi madalmaade kunst dokumenteerib toonase „väikse jääaja“ ilmastikuolusid. Pieter Bruegel vanema maal aastast 1565
Üldisem käreda külma periood mõjutas Euroopa eluolu 17. sajandil, mil tiheda liikluse toetuseks Läänemerel olnud jääle rajatud peatuspunktid ehk kõrtsid, kus keha kinnitada ja ööbida. Mis puutub lihtinimese eluollu, siis rannarahva mälestustest käib läbi, et ehitusmaterjale kanti kokku talviti, kui maa kõva ja veed teed. Väidetavalt olla üle jää suisa Gotlandi käiu Saaremaale toodud ja Wildenbergi nahavabriku toodangut Riiga toimetatud, rääkimata sellest, et taliteede kaudu said inimesed laiemalt liikuma ja ka oma tööjõudu kaugemale pakkuma minna.
Ja muidugi – meie rahva suur jõukuseallikas ei külmunud kinni, kui merd juba kaanetas. Tsitaat fotojäädvustuselt 1931. aasta aprillist: Piiritus veereb karske Soome poole. Suguvendatele märjukese saatmine.
Sõjaajaloos strateegilise nähtusena väärib eraldi äramainimist lausa nime saanud jäätrass, mida praegu enam kooliprogrammis pikemalt ei käsitleta. „Elu tee“ oli Leningradi blokaadi ajal ainus side välismaailmaga. Üle jäätunud Laadoga toimetati rahvast linnast välja ja kaupa sisse.
Tänaseks on ilmastik sedavõrd muutunud, et jääl käitumise oskusi saab üha harvemini õppida, lihvida või kasvõi lihtsalt jutuks võtta.
Õnneks saab anda sõna neile, kes veel mäletasid ja kirjeldada oskasid:
„Las olla kouem, peseb end puhtaks!” ehk meenutusi 1920. aastatest
„Talvel, kui meri jäätus, pääses hiidlane üle väina mandrile hobusõidukitega. Passaseere veeti regedel, mille ees väike maatõugu hobune. Regi oli tavalisest koormaveoreest väiksem.
Väike veoloom suutis rohkem kui ta suured sugulased mandril. Ta võis Heltermaalt Rohukülani sörksõitu teha, ilma et karv oleks niiskeks tõmbunud. Keset väina, mille tähiseks seisid jääs püsti neli kadakat, tehti peatus. Seal pistis looma omanik oma „kabjakale” tüki leiba suhu ja pani endal piibu tossama. Olid ilmad halvad, siis peatust ei tehtud.
Heltermaalt näitas Rohukülla teed kadakate rida - iga vahe 50 sammu. Esimesel penikoormal püstitati 7 kadakat, keskel 14 ja kolmandal penikoormal jällegi 7. Kui jää tugev, julges voorimees oma passaseeriga üksinda teele minna, nõrgale või suurte pragudega jääle mindi juba mitmekesi. Nõrga jääga juhtus sagedasti, et loom vajus vette. Seda juhtumit ei peetud õnnetuseks – tavaline nähe, millega nii voorimehed kui ka nende loomad olid harjunud. Hobuse väljatõmbamine käis otse akrobaatilise osavusega. Ka loomad ise keerasid endid vees küljeli ja kergendasid sellega päästetöid. Selline juhtum voorimeest meelt heitma ei pannud. Mäletan, kui Kari Kustase hobune läbi jää vajus. Hädaldamise asemel naljatas looma peremees: „Las olla kouem, peseb end puhtaks!”“
Ardenn küll hüpanud, kuid otse prakku. Sinna ta jäigi.
„Sageli tuli ette, et loodetuuled kergitasid jääd ja sellesse tekkisid kuni 7-jalased praod. Seesuguseid pragusid ületasid hiiu hobused otse meisterlikult: mees ajas looma prao juurde, et see takseeriks viimase laiust ja oskaks ennast hüppeks valmis seada. Siis sõideti umbes 100 sammu tagasi ja anti käsk: „Hopp, Miira!” Hobune jooksis, mis jalad võtsid ja nagu lendas üle prao. Reepõhi lõi laksti vastu vett, kuid loom ei andnud sellele aega vajuda. Ta jooksis edasi ja tõmbas ka ree välja.
Seda suutsid aga vaid väikesed treenitud hiiu hobused. Üks mandrimees tulnud oma suure ardenniga üle väina. Ta oli kuulnud, et hobused üle jääpragude hüppavad ja tahtnud ka oma rasket veolooma panna akrobaatikat tegema. Ardenn küll hüpanud, kuid otse prakku. Sinna ta jäigi.
Veel üks hea omadus oli neil hiiu hobustel: nad oskasid orienteeruda. Vahel tuiskas lumi merel maa ja taeva kokku. Inimene kaotas koosi, aga hobune läks õiget rada. Tulime ükskord paksu ilmaga Haapsalust merele. Ostsin linnast kompassi, et selle varal kurssi hoida. Ei aidanud kompass ega tuule suund, aitas voori ees olev Matt-Oskari hobune. Maabusime Heltermaa kuuri otsa kohal, kuhu tark loom meid juhtimata tõi.“
Heltermaa mehed ei jätnud hobust merele uppuma
„Heltermaa meestel oli väin leivaaidaks. Reisijatelt saadud veoraha andis leiva ja meri leivakõrvase - kala. Väina kohta ei öeldud iialgi midagi halba, kuigi ta mitmel korral meeste närvid pingule pani. Ühel varasel kevadel oli Heltermaalt umbes 20 veomeest oma hobustega Haapsalus. Tagasiteel jõuti pärast lõunat viimase penikoorma märkideni. Aga seal olid maaveed rannalähedase jää sedavõrd hapraks muutnud, et see enam hobust ei kandnud. Muist reisijaid jätkas teekonda jalgsi ja jõudis õnnelikult randa. Seda oleks võinud kõik teelised teha. Kuid Heltermaa mehed ei jätnud iialgi hobust merele uppuma. Nii jäid mehed hobuste juurde ootama, mida saatus toob. Viimane oligi nendele armuline. Tõi öö käreda külmaga. See tegi hapra jää jälle nõnda tugevaks, et võis peale minna, ning hommikul randusid kõik mehed ja hobused. Üks vanamees lausus, et tema olnud sel ööl tantsukursustel. Soojasaamiseks olid mehed öösel proovinud küll uusi, küll vanu tantse.“
Jääsild sadamakailt laevale. 1932. aasta Kuivastus. Foto: Muhu Muuseum
Nagu sõit üle Bodeni järve
19. sajandi jääpärimust esindagu aga lugu Saaremaalt. 1871. aasta novembris sattus noor ja alles oma kirikuõpetaja teed alustav Traugott Hahn Saaremaale proovijutlusele. Tänu tema detailselt ülesmärgitud mälestustele on meieni jõudnud haruldane kirjeldus reisijaveost üle jää:
„Oli peaaegu täiskuu. Postmaanteel oli tee siledaks sõidetud. Kella seitsme paiku jõudsin ma Orissaarde, postijaama Väikese väina ääres.
Ja siis tuli valus löök! Väike väin olevat eilsest saadik täiesti üleatamatu, jää on nii õhuke, et ei kanna. Sellise nõrga külmaga võib minna veel vähemalt terve päev, enne kui väin ületatavaks mutub. Kuid siis ähvardab juba oht, et Suure väina kaldale koguneb niipalju jääd, et ka see ei ole enam ületatav. Pärast pikka nõupidamist leiti neli noormeest, kes nõustusid koos minuga jalgsitee üle väina ette võtma. Milline hulljulgus see oli, ei osanud ma toona aimata – muidu poleks ma ei oma ega nelja võõrast elu ohtu pannud.
Kõlas juhi lühike hoiatushüüe
Kui kuu kõrgele tõusis, kutsusid noormehed mind; vahepeal olid nad kõik valmis seadnud. Kaldal seisis pisike käsikelk. Jalaste alla oli pandud kaks pikka latti, kelgu ette oli seotud 20 jala pikkune köis, mis mõlemale poole hargnes. Kelgu taga järgnes pika ridvaga mees. Nad asetasid mu reisivarustuse kelgu peale ja panid mind selle otsa. Siis kiire sõiduga minema, aga nii, et nad liuglesid jääl ja ei kergitanud jalgu. Kaks meest liikusid ees, teineteisest võimalikult kaugel. Kolmas tõukas ridvaga tagant. Ja kõige ees käis poiss rautatud ridvaga, mille terava otsa ta pidevalt jäässe torkas, et selle tugevust proovida. Sageli pritsis pärast lööki jää alt vett välja. Mõne aja pärast tundsin ma oma all iseäralikku vaikset vankumist. Üks selgitas: jää on sellel kaugusel kaldast nii palju õhem, et see nõtkub koorma alla; aga see ei tähenda midagi, kuna sügisel on noor jää väga sitke ja ei murdu nii kergesti. Mõne aja pärast kõlas juhi lühike hoiatushüüe. Nad peatusid silmapilguks. Jää oli seismajäämiseks liiga õhuke. Siis aga liikusid nad nii kiiresti edasi, kui libisev samm lubas. Justkui hinge kinni pidades liuglesid nad edasi. Umbes 50 kuni 60 sammu pärast vähendati kiirust. Oma küsimuse peale sain vastuse, et on tekkinud läbi kogu väina ulatuv lõhe ja nüüd tuli nii kiiresti kui iganes võimalik ületada jää üsna õhukesed servad, et need ei murduks. Jää olevat vaevalt pool tolli paks.
Juba lähenes Muhu rand. Siis kõlas eest jälle seesama hoiatushüüd. Kui olin pidevalt palunud Jumalat meid hoida, siis nüüd seda enam. Ja saime õnnelikult ka teisest praeost üle. Vaevalt kümne minutiga jõudsime kaldale. Sügavast südame põhjast hüüdsid neli noormeest üheaegselt. „Jumal tänatud!“ Oli näha, et asi oli olnud ohtlikum, kui nad olid arvanud. – Mis ma neile maksma pidin, seda ma enam ei mäleta. Igatahes polnud sellel mingit seost sellega, et nad olid oma elu ohtu pannud. Aga nad ei võtnud ühtki kopikat enam, kui oli kokku lepitud. Nad aitasid mul veel laenata taluhobust läbi Muhu Kuivastusse Suure väina äärde sõitmiseks. Ma ei tea, millal nad ise koju tagasi jõudsid; küllap juba veidi kindlama jääga. Mina sõitsin tänuliku südamega läbi kuulvaguse Kuivastusse.“
Vesi tuli peale, kõik vajus ümberringi
Tänuväärseid ülestähendusi, juba muutunud ajastu vaimus ja stiilis, on kogunenud ka hilisemast perioodist. Sada aastat pärast Traugott Hahni öist seiklust, ajasid nende vaprate uisupoiste järeltulijad asju juba sootuks teistes tingimustes. Mälestused kalurikolhooside ajast Hiiumaalt, mil pea igal kolhoosil ja asutusel oli oma jäätrass kas Saaremaale, Muhumaale või mandrile, räägivad enda eest:
„Plaan oli vaja täita, ei olnud aega oodata kui kaubalaevade navigatsioon kevadel algab. See [blanšeerimis]masin oli Soomes toodetud, roostevabast terasest ja paras monstrum. Laeva ei mahtunud, liiga kõrge. Lubati kõvad preemiad, kui ära toome. Passi Arno tegi kelgu ja oli ühe traktori peal. Vaikne ilm, külma 5-6 kraadi, veetase ühtlane, veebruarikuu. Teine traktor veel abiks (mõlemad T-40). Mina sõitsin ees 4x4 veoauto, GAZ-63ga, sellel vints ka peal ja leppisime kokku, et annan märku, kui tuleb prao koht, et kas kõrvalt või üle silla. Praod olid kuni 20 cm laiad.
Otsustama pidi käigu pealt, kui kogu see killavoor oleks seisma jäänud, oleks kohe läbi vajunud. Oligi prao koht, aega otsustada oli kõige rohkem minut. Näitasin käega, et mingu kõrvalt. Vesi hakkas praos juba värisema. Esimene traktor tuli üle, teine jõudis praoni, vesi tuli peale, kõik vajus ümberringi. Panin silmad kinni. Kui lahti tegin, nägin, et traktorite must suits hõljus ümberringi, gaasi anti nagu torust tuli. Üks traktor hakkas juba ära vajuma aga kelk niipalju kandis, et traktor sai omal jõul jää peale rabeletud ja edasi nad läksid. Teisel pool pragu jää kandis. Siis sai ühe jutiga Hiiumaale välja.”
Koorem jäi muidugi merepõhja
„P. H. oli kõva Vene riigi vaenlane ja võitles selle vastu jõusööda veoga. Pani oma GAZ-51-le käru järele, kokku 10 tonni jõusööta peale ja üle jää. Ja kust ta oli läbi läinud, oli lõhkine tee ja mõni auto uppus ära. See võis olla kas 1976 või 1977. Reede Arvi tuli õhtul GAZ-53ga peale ja läks keset Väinamerd, Muhu ja Ahelaiu vahel 10 meetrise vee peal põhja. Ta sai ikka jalad märjaks, hea, et autost välja sai. Jõudis tagasi Muhumaale, helistas mulle ja ma läksin talle veel öösel järele ja tõin koju ära. Järgmisel hommikul helistasin oma mehed välja, lisaks tulid Emmaste mehed. Keskööks oli meil auto juba pinnal. Edasi liigutada ei julgenud, äkki kukub alla tagasi. Järgmine hommik läksime tõmbasime auto jää peale. 12 autot olid üksteise järel troppidega vedamas ja tõmbasime ühe ropsuga, masin praktiliselt lendas sealt plankude vahelt jää peale. Koorem jäi muidugi merepõhja.
Minu alt auto põhja ei ole läinud. Ükskord läks küll napilt. Tulime kolmekesi Saaremaalt Leisist peale ja kuhugi Kassari kanti see tee tuli, oli „Sõpruse“ meeste tee. Auto oli ikka sama GAZ-69. Käru oli järel ja automootorid peal. Kapoti alt pritsis küünlad märjaks, jäime seisma ja kuivatasin juhtmeid. Äkki vaatan, et auto hakkab ära vajuma, hüüdsin siis, et pane käima! Endal käed juhtmete küljes, sain kõva suraka aga auto saime käima ja minema.”
Sild üle jääprao. Foto Eesti Maanteemuusuemi kogust.
Ka trassi rajajatel juhtub… juhtum 1994. aastast
Omaette peatükk jääteede ajaloos saabus vabariikliku korra taastamisega. Kui hiidlaste mälestustes mainitakse kalurikolhooside erajäätrasse, siis nüüd jäid kasutusse vaid riikliku järelvalve all olevad jääteed. Markantsete juhtumite register saab siiski täiendust, õnneks mitte ainult hulljulgete juhtide tõttu:
„Rohuküla–Heltermaa jäätrassi sulgemisel 1994. aasta kevadtalvel otsiti võimalust uueks mahasõiduks sadamast ligikaudu 4 km kagu suunas. 14. märtsil leidsid trassimeister ja meeskond korraliku mahasõidu kohalikult maanteelt.
Patrullauto pinnale kangutamine. Foto Hannes Vaidlalt
Trassi 5-kilomeetrisel lõigul oli mõõdetud jää keskmiseks paksuseks 45-60 cm, kuid liikudes viimasest uuringu-puuraugust sihtmärgi suunas, vajus Hiiu Teedevalitsusele kuuluv patrullauto UAZ 469 läbi jää u 1,5 minutiga. Kõik sõidukis viibinud 4 meeskonnaliiget ja roolis viibinud meister pääsesid sõidukist eluga välja jääle. Juht väljus viimasena ja oli sunnitud mõne meetri ujuma: kuna õnnetuse kohas oli merevee sügavuseks 7 m, siis jalad oleksid põhja ulatunud, kuid pea ei oleks välja jäänud. Olukorda uurides selgus, et õhukese jää, tekitas kevadine vee liikumine (hoovus), mis sulatas jää altpoolt õhukeseks nii, et visuaalsel vaatlusel ei olnud struktuuri ega värvuse muutust märgata. Õnnetuse paigas oli õhukese jää piirkond pindalalt ligikaudu 0,1 hektari suurune. Õhukeseks sulatanud jääd ümbritses trassi avamiseks piisava paksusega merejää.“
Oli, kuidas oli
Uuemad arengud jääkultuuris käivad ühiskonnas üldiselt toimuva taktis. Jääl on nüüd peamine oht inimeste selfie-harjumus, oskamatus pikivahet hoida ja isemõtlevad autod automaatlukustusega. Neid ilminguid kajastab ka ajaleheartikkel kahe aasta tagant:
„Alles neljapäeval avatud Saaremaa ja Hiiumaa vaheline jäätee on juba suletud, sest lohakad autojuhid lõhkusid tee ära. Maanteeamet teatas laupäeva hommikul, et Saaremaa ja Hiiumaa vaheline jäätee on suletud sõiduradadele tekkinud tihedate pragude tõttu. Praod tekivad ülekoormusest, kuna kõik autojuhid ei pea kinni jääteel nõutud autodevahelisest vahemaast 250 meetrit.
Kommentaariumis on inimesed avaldanud arvamust, et on palju ekskursante, kes käivad jääteel tuuritamas huvist ja peavad iga natukese aja tagant kinni, et pilte teha. Neist ei saa mööda ega tohi lähedale minna. Keegi meenutas, et nõukogude ajal olid igal pool foorid ja tõkkepuud, lisaks veel ka mutike, kes tõkkepuud alla väntas. Avaldati ka arvamust, et paraku näitab igapäevane liikluspilt elavalt oskamatust ohutut ja nõuetekohast pikivahet hoida.
Oli, kuidas oli, aga Saaremaa ja Hiiumaa vahelise jäätee eluiga jäi sedakorda lühikeseks.“
Ootame põnevusega, kas ja millal avatakse järgmine jäätee Eesti territoriaalvetel. Loodame, et ka kiirkorras jääloost läbi kapates õnnestus vahendada jääteeliste elevust ja koostööoskust loodusega. Kel on jääteede osas lisada oma (töö)pere pärimust, ärgu hoidku end tagasi.
Annika Kupits, Eesti Maanteemuuseumi teadur-kuraator
Allikad:
ERM küsitluskava „Taliteed“ (1982) korrespondentide vastused
Hahn, Traugott „Mälestused minu elust“, tõlkinud Õilme Salumäe. Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 1997-1998
Hiiu Leht 2014: Agu Takise mälestused „Hiiu Kaluri“ jääteedelt, „Jääteede lood Hiiumaal“, VTS Kepsud Kotis
Kallis, Agu „Kliimamuutused ja Eesti ilm“ Vikerraadio 23.12.2019
Kello, Karl „Väike märgiatlas“, Haridus 5, 2005
Kreem, Juhan „Seasonal Isolation in the communication in Livonia“, Isolated Islands in Medieval Nature, Culture and Mind, Budapest 2011
Meie Maa, 12.03.2018
Nõukogude Hiiumaa: 3.12.1968; 10.03.1970; 22.02.1976
Põllo, Helgi „Eesti lugu. Hiiumaa. Elu saarel“ Vikerraadio, 12.10.2019
Vaidla, Hannes „Jääteede ajalugu, lootused, nõuded ja vajadus“ Eesti Maanteemuuseumi aastaraamat 2014
Lisa kommentaar