Lada lood – poolsajand eesti autokultuuri Lada-teemalistes mälestustes
19. aprillil 1970 valmisid esimesed kuus sõiduautot VAZ 2101. Seekordsel mitte enam nii ümmargusel tähtpäeval meenutame Lada juubeli tähistamist Maanteemuuseumis möödunud aastal.
Eesti nõukogudeaegse autokultuuri mõjukaima sõiduauto viiekümnes juubel 2020. aasta suvel möödus muuseumi jaoks üllatavalt menukalt – pea viiskümmend head inimest jagasid meiega oma mälestusi ja fotosid, juulis toimunud Ladade paraadil ja kokkutulekul osales umbes 230 väärikat sõidukit ja üle 2000 pealtvaataja.
Vaatame diginäitusel tagasi Lada ajaloole läbi fotode ja lugude, mida mäletajad meiega jagasid. Kogutud mälestustes avaneb kogu viimase viiekümne aasta autokultuuri lugu alates autoostulubade ja defitsiidi ajast. Taasiseseisvumise perioodist mäletatakse autokaubandust ja esimesi välireise. Sel sajandil on asutud Ladat hindama hobiautona – suguvõsa seisma jäänud masinad on taas korda tehtud.
Muuseum tänab kõiki mälestuste jagajaid, Eesti Ladaklubi, klubi Lada Ride, Vanatehnikaklubi Levatek, Võru Vanatehnikaklubi Vänt ja MTÜd Meeste Garaaž jagatud hetkede ja ühiste mälestuste eest.
(Foto: LADA 50 sünnipäev Eesti Maanteemuuseumis, Kaarel Tigas, fotorobot.ee)
Mais 1966 sõlmitakse koostöölepe Nõukogude Liidu Autotööstuse Ministeeriumi ja Itaalia autofirma FIAT vahel uue automudeli väljatöötamiseks FIAT 124 baasil.
Aastatel 1967-1969 läbib Fiat 124 katsetused Venemaa karmides oludes – nii suvel kui talvel, kruusateel, asfaldil ja munakivisillutisel. Katsetuste tulemusel viiakse esmamudelil VAZ 2101 konstruktsiooni sisse ligi 800 muudatust võrreldes Itaalia eeskujuga.
Tööd 550 hektari suurusele alale planeeritud uue Volga Autotehase (VAZ) ehituseks Samaara oblasti Togliatti linnas algavad jaanuaris 1967 ja edenevad itaallaste osalusel märkimisväärse tempoga.
19. aprillil 1970 kell 14.00 sõidavad konveierilt maha esimesed kuus autot VAZ 2101. Sündmus on rihitud samale ajale V.I. Lenini 100. sünniaastapäevaga (22. Aprill 1970). Autod jõuavad kaubandusvõrku sama aasta augustis.
Mudeliga seonduvalt ei pääse paljude segadusttekitavate nimede selgitamiseta. Näiteks esmamudelit VAZ 2101 Žiguli, tunti välisturgudel olenevalt modifikatsioonist Lada 1200 või Lada 1300-na. Hiljem võidi mitteametlikult kasutada nii austavamat tiitlit „esimene“ kui ka pilkavamat „kopikat“.
VAZ – margi nimi, mis tuleneb tootjatehase nimest (v.k. Во́лжский автомоби́льный заво́д – eestipäraselt „Volga Autotehas“).
Žiguli – mudeli nimi tuleneb masinat tootnud tehase lähedasest Žiguli mäestikust. Nimi kinnitati mudelile ametlikult 1968. aastal toimunud konkursi tulemusel. Teistel andmetel kasutati sama nimetust tehase konstruktorite seas juba 1967. aastal.
Lada – Nimetus võeti kasutusele mõeldes välisturgudele – Žiguli oli välismaalaste jaoks nii hääldamatu kui ka mõnel pool mitmeti mõistetav nimi (vrd. Gigolo). Tänapäeval on Lada muutunud kontserni AvtoVAZ üldiseks kaubamärgiks.
„Kopikas“ – Mudeli populaarseim rahvapärane nimetus, mille kasutus suurenes ajapikku, mudeli maine langusega.
(Foto: VAZ nimekonkursi väljakuulutamine 1968. aastal ajakirjas Za Ruljom)
Nõukogude Inimese jaoks oli Žiguli justkui pereliige, kellele tuli pühendada aega nii teel kui tee kõrval. Ladade tootmine ei suutnud kaugeltki lahendada sõiduautode defitsiiti, kuid neljarattalise sõbraga perede arv kasvas seitsmekümnendatel hüppeliselt.
Žiguli teedele saabumisega suurenes autoga veedetud aeg. Isikliku sõiduauto järjest vilkamast kasutamisest ja tehniliselt parematest autodest annab aimu auto keskmise läbisõidu pidev kasv. 1965. aastal oli Tallinna autoomaniku keskmine aastane läbisõit 8400 kilomeetrit, 1977. aastal kogu Eesti NSVs aga juba juba 12 900 kilomeetrit.
Kuna uue või isegi kasutatud auto omandamine ei olnud lihtne, lähtuti sõiduki hooldamisel põhimõtetest, mille võtab kokku ajalehe „Edasi“ nõuanne seitsmekümnendatest: „Hea hooldamise ja mõistliku sõitmise korral jätkub autot kogu eluks, mõnikord jääb ta isegi lastele või lastelastele“.
(Foto: VAZ 2102 reklaamfoto)
Nõukogude Liidus oli uue auto ostmiseks loomulikult vaja autoostuluba, mille saamise tõenäosus uue mudeli saabumisega mõnevõrra tõusis. Lada seeriatootmise algus tähendas eraisikutele müüdavate sõiduautode koguse suurenemist. Kui 1970. aastal müüdi kõigist Nõukogude Liidus toodetud sõiduautodest elanikkonnale 123 000 masinat (37 protsenti), siis kolm aastat hiljem juba 525 000 autot, mis moodustas 57 protsenti kõigist toodetud sõiduautodest.
Nii nagu loa saamine ei olnud sirgjooneline ja loogiline protsess, ei olnud ka luba ise kindel formaalne dokument. Dokumendina väljendus luba kleepsu või kviitungina, mille alusel sai autoostu kaupluses vormistada.
Fotol Eesti Maanteemuuseumi kogudes olev ostutalong skulptor Arseni Möldrile kuulunud VAZ 2103 hoolderaamatust.
(Foto: Autoostu talong Eesti Maanteemuuseumi kogudest)
Maanteemuuseumi mälestuste kogumise kampaania 2020. aastal tähistatud Lada 50. juubeli raames oli ootamatult edukas. Üsna kitsas ja konkreetne teemapüstitus tõi lühikese aja jooksul suure hulga mitmekesiseid materjale paljude Nõukogude Eesti autokultuuri uurimisküsimuste kohta. Kahe nädala jooksul jagas oma lugusid, fotosid ja muid materjale 45 informanti.
Jagatud materjalid olid liigilt ja laadilt väga erinevad. Oli pikemaid eluloolisi jutustusi, lühidaid mälestuskildude kirjeldusi ja anekdoote. Jagati enamasti perekonnafotosid, kuid ka nõukogudeaegseid reklaam- ja pressifotosid.
Diginäitus on sellise kõneka materjali edasiandmiseks tänamatu formaat, kuna valikusse pääseb vaid murdosa fotosid ning põnevaid tekste pole võimalik pikemalt edasi anda. Järgmiste fotode abil saabki pisut aimu, millise jälje on VAZ 2101 jätnud eesti autokultuuri.
(Foto: LADA 50 sünnipäev Eesti Maanteemuuseumis, Kaarel Tigas, fotorobot.ee)
„Lisatud fotol olen mina paariaastasena koos oma vanaisaga umbes aastal 1984.
Pildistasin selle foto vanavanemate fotoalbumist telefoniga maha suvel 2016, kui mu vanaisa suri. Kui pärast tema tütrele, oma isa õele, seda pilti mainisin, vaidles ta esialgu, et sellist fotot ei saa olemas olla - vanaisa hoidis ja poleeris oma Ladat pärast iga sõitu pehme lapiga nii suure hoolega, et oli välistatud, et ma oleksin saanud jalgupidi auto kapotil seista.
Tänu iPhone'i suurendusele sai müsteerium lahendatud - mu jalgade alla on hoolikalt sätitud ajaleht. :) Kuna ma olin esimene lapselaps, kullakallis hoitud silmatera, siis ajalehe abil sai efektne foto ikka tehtud.“
(Foto ja lugu: Triin)
Enamasti jagatigi saabunud mälestustes perega seostuvaid lugusid. Pereliikmete elud ja autode saatus olid omavahel läbi põimunud – autosid mäletati läbi inimeste, inimesi läbi autode.
Fotol hetk ühe pere 1987. aasta reisist Musta mere äärde.
(Foto: Marit)
Meeleolukas foto aastast 1974:
„Tegemist on minu vanemate autoga, mis ostetud 1973. aastal. Autoga sõideti ainult kevadest sügiseni ja talvel hoiti garaažis ning tehti hooldustöid.
Kasutati teda Tallinnast maale sõitmiseks ning suvepuhkustel mööda Eestit ringsõitudeks. Ziguli ei jätnud meid kunagi teele ja isa hoidis selle suurepärases korras. Vanaema teadis rääkida, et pildil olev koer tundis mootori hääle mitme kilomeetri taha ära ja ootas alati meie õuele saabumist.
Auto on tänaseni oma originaalvärvi ja juppidega meil alles. Mõned aastad tagasi oli sellel oluline roll minu vanemate kuldpulmas, kus ehtisime ta pulmaautoks. Ainult head mälestused!“
(Foto ja lugu: Anneli)
„VAZ 2101 (41-60 EAX) oli Pärnu vanaisa auto, Eestist uuena ostetud aastal 1974. Ühelgi talvel ei sõitnud, seisis garaažis pukkide peal. Pildil mina 1-aastase ja vend 4-aastasena.“
(Foto ja lugu: Siim)
Fotol on 1987. aastal Tallinnast uuena ostetud VAZ 21063, auto ees seisab ka foto jagaja vanaema, kellele masin kuulus. Auto jäi vanaema tervise halvenedes umbes kahekümneks aastaks pere garaaži seisma. Alates 2019. aastast vurab masin tänu lapselapse remonditööle suviti taas Eestimaa teedel.
(Foto: Rauno)
“Auto oli meie peres pea 20 aastat ja sellega on palju mälestusi seotud kõigil perekonnas.
Esimene pilt: Tallinn, Lilleküla, 1.september 1981.
Minu esimesel koolipäeval tehti pidulikud fotod minust vennaga ja ikka pidi auto pildil olema.”
(Foto ja lugu: Elina)
„Teine pilt: 11.9.1992. Minu pulmapäeval, mis peeti Tallinnast väljas.
Vend ja vanaisa tulid kohale ikka Žiguliga. Sel ajal oli vend juba autot “tuunima” hakanud. Varem juba vahetatud peatugedele ning käigukangi nupule lisandusid hiljem veel mitmed lisad.“
(Foto ja lugu: Elina)
Selle foto puhul tuleb rääkida lugudest, mis diginäitusele ei mahu. Koos perega pildil olev Vadim jagas sarnaselt paljudele teistele üleskutsele vastanutele seiku, mida ühe fotoga edasi anda ei saagi. Üks neist lühikestest lugudest ulatus Ida-Virumaalt Piiterini, ärist peresuheteni ning mehaanikast kõrghariduseni.
„Ülikoolis õppisin ma 80ndate lõpus Leningradis. Isa käis tihti komandeeringutes. Siis ma võtsin auto ja sõitsin Piiterisse. Seal tegelesin erataksondusega. Tol ajal ei jätkunud taksosid. Teenisin ööpäevas kuni 100 rubla! Olgu öeldud, et see oli sisuliselt minimaalne kuu töötasu. Et vanemad ei taipaks, kruvisin lahti spidomeetri trossi, õnneks omal ajal oli kõik see mehaaniline ja kerge.“
(Foto ja lugu: Vadim)
Ladad olid endiselt peategelaste rollis ka Laulva Revolutsiooni aegses piiride üleses autokaubanduses ja aitasid läbida esimesi välisreise. Antud foto vihjab ka tollastele keerukatele oludele kütuse ja muu autole tarviliku hankimisel.
Kaheksakümnendate lõpus toodi lisaks Lääne autodele Eestisse ka hea varustustasemega ja lihtsalt hooldatavaid Lada importmudeleid. Üheksakümnendate teisel poolel müüdi omakorda suur osa eestlaste Ladadest Venemaale, kus need endiselt hinnas olid.
Pildil olev punane Lada on ärevatel aegadel teinud koos omanikuga kaasa ka ühe pika välisreisi Madalmaadesse ja tagasi. Omanik kirjeldab nii raskusi kütuse hankimisel kui ka ajaloolisi sündmusi, mille keskele vana Lada sattus.
„Berliinis parkisime oma masina Alexanderplatzile ning läksime vaatama, kuidas ühtesid Saksa markasid teiste vastu vahetatakse. Võtsime osa sellekohastest pidustustestki. Berliini müürist murdsime aga kaasa tükikese betooni. Meie autot valvasid samal platsil passivad rohekashallides mundrites Saksa DV sõdurid. Nemad seisid meie turvalisuse eest kindlalt ka öösel, kui me ise sealsamas autoistmetel tukkusime.“
(Foto ja lugu: Imre)
Ka see valge Lada on Eestisse jõudnud Soomest. Auto sõidab Eesti teedel (ühe avariijärgse pikema pausiga) tänapäevani.
„90-ndate alguses oli isa tööl Soomes ja teenitud rahaga oli eesmärk tagasi tulla autoga. Käis ta vaatamas erinevaid lääne autosid, kuni lõpuks 1992a suvel löödi käed 21051-e ostuks. Soome autod olid toona Eestis väga hinnatud. Varustustase oli täielik /…/“
(Foto ja lugu: Siim)
Lada aeg Eesti levinuima automargina kattus kõige traagilisemate aastatega Eesti liikluses – ajaga, kui autosid oli kuni kolm korda vähem kuid liikluses hukkunuid pea kümme korda rohkem kui täna. Eesti liiklussurmade kõrgpunkt saabus 1991. aastal, kui liikluses hukkus 491 inimest.
Lada ei olnud tollase liikluse peategelasena kindlasti võrreldav tänapäevaste turvaliste sõidukitena. Traagiliste näitajate taga oli siiski ka üheksakümnendate liikluskäitumine.
„Lapsepõlvesõbra isal oli ka ilmselt 03 ja tema noore nolgina ärandas oma papa garaažist kollase iluduse. Me läksime kergelt napsuselt 1990. aasta augustis Pärnust Kilingi Nõmmele, kus ootasid meie pruudid. Kiirused olid suured. Mäletan hääletajat linnapiirilt, kes soovis mõne km pärast maha saada…
Oli juba pime ent see meie kimamist ei seganud. Pruudid sai nähtud ja elusana tagasi ka.
Sõber tegi hiljem samal öösel Pärnu rannapargis sellega kerge avarii. Ja ekspertiisi foto on mul olemas.“
(Foto ja lugu: Andres)
Kahetuhandendatel aastatel on paljud Ladad leidnud uue elu hobiautodena. Mudeli populaarsust tõendab ka 230 masinat kokku toonud kõigi aegade suurim Eesti Lada-entusiastide kogunemine Maanteemuuseumis 2020. aasta suvel.
Fotol ühe pere mehed kaalukategooriale vastavate retroautodega.
(Foto: Eneli)