Insener Arnold Volbergi teemasinad
Üks Eesti silmapaistvamaid masinaehitusinsenere – Arnold Volberg (1900–1967) – sündis eelmise sajandi hakul Harjumaal Kolga vallas Muuksi külas talupidaja pojana. Tehnilised huvid viisid Arnoldi vastloodud Tallinna Tehnikumi (hiljem Tallinna Tehnikaülikool), mille ta lõpetas masinaehituse erialal insener-mehaaniku kutsega. Arnold Volbergi kõige tulemuslikumaks tööperioodiks kujunesid 1950. aastad, mil leidsid rakendust tema konstrueeritud ja järgnevalt Eesti maanteid vorminud teemasinad ja seadmed. Järgnevas fotoseerias tutvustame insener Volbergi olulisemaid leiutisi ja konstruktoritöid. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
1933. aastast alustas Arnold Volberg tööd Maanteede Valitsuses masinate inspektori ametikohal. Just siin sai alguse ka tema lähem tutvus teemasinatega. Fotol toetub Arnold 1930. aastate lõpul uuele Caterpillari liikurhöövlile. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
1937. aastal patenteeris A. Volberg oma leiutisena kompaktse ja lihtsa hüdraulilise konstruktsiooniga auto koormakaalu (fotol). Seadme kaaluplaadist ülesõitva sõiduki ratta vertikaalsurve kanti liigendi kaudu üle kolvi telgjoonele, mis avaldas survet kolvi all asetsevale vedelikule, mille vastav näit kuvati seadme küljes olnud manomeetrile. See leiutis pälvis tähelepanu ka välismaal, kuid alanud sõda ja okupatsioonid ei võimaldanud noorel inseneril oma leiutist realiseerida. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
1944. aastal otsustati Paidesse, endise tikuvabriku territooriumile, ehitada Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Maanteede Valitsuse mehaaniline keskremonditöökoda. Vaneminsener Arnold Volbergi projekti järgi hakati just siin 1946. aastal projekteerima ja valmistama esimest liikurhöövlit kogu tollases Nõukogude Liidus. Esmalt valmistati A. Volbergi juhendamisel masina puidust raam, mille järgi hakati valmistama teraskeret. Fotol teehöövel V-1 veermikul kere. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
V-1 konstrueeriti veoauto GAZ-AA agregaatidest ja sai nime konstruktori perekonnanime esitähe järgi. Masinal kasutatud veoauto GAZ-M-1 52-hobujõuline bensiinimootor ei olnud küll seda tüüpi masinale kõige sobivam jõuallikas, kuid see oli tollastes oludes kättesaadav. Masina hüdraulilised tööseadmed olid uuenduslikud, varasematel Caterpillari liikurhöövlitel neid veel ei kasutatud. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Esimene höövel V-1 sai valmis 1947. aastal ning sellega käidi 1948. aastal Tallinnas 1. mai demonstratsioonil. Autorile ja töökollektiivile määrati ka Eesti NSV preemia. Moskvas Maanteede Peavalitsuses moodustatud komisjon viis kohapeal läbi katsed ja andis masinale rahuldava hinnangu. Hiljem saadi luba ka höövli seeriatootmiseks. Fotol demonstreeritakse masinat ajastule iseloomuliku stalinliku loosungi all, mis teatab, et masin on valmistatud Eesti NSV Siseministeeriumi Maanteede Valitsuse jõududega. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
”Eesti NSV maanteelaste saavutus” – V-1 – klassifitseeriti omal ajal keskmist tüüpi teehöövliks, mis oli ette nähtud pinnas- ja kruusateede, aga ka kerge kattega killustikteede profileerimiseks. Masinat sai kasutada pinnaste planeerimisel, tasandamisel, muldkehade ehitusel, kruus- ja killustikkatete kobestamisel ja lumetõrjel. Volbergi esimene greider kaalus ligi 3,5 tonni, oli ligi 6 m pikk ja 2,4 m lai. Hõlma pikkus oli 3 meetrit ja selle tööseadme liigutamine toimus hüdraulilisel printsiibil, st õlirõhuga. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Volbergi poolt koostatud masina tehnilises kirjelduses märgitakse, et höövli konstruktsioon on lihtne, töökindel ja odavalt valmistatav. 1949. aasta lõpuks oli valminud 13 liikurhöövlit V-1. Viie aasta jooksul toodeti Paide tehases kokku 122 teehöövlit V-1. Teadaolevalt pole ühtegi neist tänaseni säilinud. Fotol meister ja tema masin. Säilinud infole tuginedes taasloob Eesti Maanteemuuseum lähiajal V-1 eksemplari nr 123. (Foto: Rahvusarhiiv)
Pärast V-1 valmimist jätkas Arnold Volberg teehöövlite täiustamist ja arendamist. 1950. aasta lõpul valmis V-8 katseeksemplar. See kaheksatonnine masin klassifitseeriti juba raskete liikurhöövlite klassi. Jõuallikaks oli V-8-l NATI-3 petrooleummootor, mille võimsus oli 55 hobujõudu. Fotol masinal olev loosung teatab, et selle katseeksemplar on juurutatud tootmisse 1951. aastal. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Paralleelselt V-8 arendusega käis töö ka veoauto GAZ-51 agregaatide baasil koostatud esimese kolmeteljelise raske teehöövli mudeli E-6-3 loomisel. See masin osutus senistest edukamaks, sest teadaolevalt valmistati seda kokku üle 500 eksemplari. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
1954. aastal alustas insener Volberg oma kõige edukamaks osutunud teehöövli V-10 konstrueerimist. Selle masina katsemudel valmis 1955. aastal. Seeriatootmine algas Paide tehases aasta hiljem. Rasket tüüpi masina jõuallikaks oli roomiktraktor DT-54 diiselmootor. Kokku toodeti Paides aastatel 1956–1962 2040 teehöövlit V-10. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Lisaks teehöövlitele valmisid A. Volbergi jooniste järgi 1950. aastate algul veel mitmed teised tollal vajalikud teemasinad ja seadmed. Sel ajal alanud mustkattega teede ehitus vajas hädasti Volbergi konstrueeritud autogudronaatoreid, mis võimaldasid bituumeni kandmist peenkillustikule. Fotol on mustkattesegaja ja gudronaator Paide tehase hoovil. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Sellel fotol katsetatakse Arnold Volbergi poolt 1950. aastal veoauto Ford-6 baasil konstrueeritud gudronaatorit AV-1. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Gudronaatori AV-1 katsetused Paides 1950. aastal. Nagu tõdes konstruktor Volberg omal ajal – “kõige tähtsam on ise katsetamise juures olla.” Arnold Volberg kolleegide ja ülemuste keskel katsetuste tulemusi hindamas. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
A. Volbergi poolt 1950. aastal haagishöövlile D-20 monteeritud kraavisahk VK-1. Seade võimaldas mehhaniseerida maanteekraavide kaevamist. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
A. Volbergi konstrueeritud mustkatte segaja haagishöövlile D-20. Segaja kinnitati roomiktraktori ette, traktori järele haagiti frees. Viimane segas mustkatte valli läbi ning järgmisel käigul koguti segu taas valli, mis siis freesiga uuesti läbi segati. Seadme kasutuselevõtt vähendas segamise tööoperatsioonide arvu ja parandas mustsegu kvaliteeti. Seade võeti kasutusele ka mitmel pool mujal tollases N. Liidus ja oli tuntud kui Eesti segaja. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
1950. aastate alguses valmis Paides A. Volbergi poolt konstrueerituna ka lumetõrjeaia ehk lumeredeli tootmispingi katseeksemplar. Selle abil seoti lumeredelite lauad omavahel traadiga kokku. Kui ühe lumeredeli valmistamiseks käsitsi kulus hinnanguliselt üle tunni aja, siis uue masinaga oli väidetavalt võimalik valmistada kuni 60 meetrit aeda tunnis. Lumeredelitel oli tollases talvises teehooldes oluline roll. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Arnold Volbergi poolt konstrueeritud ja Paide tehases valminud lumesahk roomiktraktoril koos hüdrauliliselt liigutatava külgsahaga. (Foto: Järvamaa Muuseumi)
Sahkamisel tee äärde kuhjuvad lumevallid tuli eemaldada traktorsahaga või siis käsitsi. Insener Volberg püüdis seda tööd mehhaniseerida, konstrueerides 1958. aastal spetsiaalse rootor-lumevalli eemaldaja veoautole ZIS-150. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
A. Volbergi üheks viimaseks tööks enne pensioneerumist 1960. aastatel, oli roomiktraktori haakes töötava turba-briketipressi konstrueerimine, mis rakendati järgnevalt ka tootmisse. Press aitas mehhaniseerida tollast turbatööstust. Nii panustas Arnold Volberg oma innovatiivsete lahendustega tollal ka teistesse Eesti NSV rahvamajanduse valdkondadesse. (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
