Külgkorvi võib pidada vanemaks kui mootorratast, sest mõnedel andmetel sündis neist esimene juba 1893. aastal Prantsusmaal, kui üks ajaleht korraldas leiutiste konkursi, kuhu oodati lahendusi probleemile, kuidas vedada kaasreisjat jalgrattal kõige mugavamal ja elegantsemal moel. Võistlusele pakuti nii haagiskäru, ratta ette kinnitatavat gondlit kui ka kügkorvi. Tol ajal ei peetud veel heaks tooniks, et naisterahvas ise rattasadulas istus, mistõttu sobis härrasmehel oma daam just sõiduvahendi küljele kinnitatud kärus lõbusõidule kaasa võtta.
Fotol on 20. sajandi algupoole maamees isetehtud külgkorviga jalgrattaga, mis on mõeldud piimaveoks (Foto: Eesti Rahva Muuseum).
1903. aastal sai W. J. Graham Inglismaal patendi mootorratta külgkorvile. Külgkorviga mootorratas läks kiirelt massidesse, sest see oli odavam kui auto ja kasulikum kui kaherattaline sõiduvahend. Kui tavalisel mootorrattal sai sõita kaks inimest, siis külgkorviga rattal sai vedada vähemalt kolme inimest. Juuresoleval 1920. aastate lõpul või 1930. aastate algul Võrus tehtud fotol on end ühele Inglise päritolu A. J. S(tevens) & Co firma külgkorviga mootorrattale sättinud isegi neli 8. jalaväepataljoni ajateenijat (Foto: Toomas Alteri erakogu).
Sellel 1920. aastate lõpust pärit fotol hoiab külgkorviga mootorratta Indian Chief juhtrauda kaitseliidu pealiku vormi kandev mees, kelle kõrvale korvi on paigutatud sündsal moel daam. 1920. ja 1930. aastatel oli mootorratas odavam ja kättesaadavam liiklusvahend kui auto. Kui enamik autodest oli tollal registreeritud linnades (eriti Tallinnas), kasutati suuremat osa mootorrattaid siiski maal. Sellele vaatamata osutati näiteks linnades autost odavamat taksoteenust ka külgkorviga mootorratastega (Foto: Toomas Alteri erakogu).
Sõjaeelse Eesti Vabariigi levinuimad mootorrattamargid olid Harley-Davidson, Indian, DKW ja F.N. Sellel ateljeefotol poseeritakse külgkorviga mootorattal F.N. Tegemist on Belgia relva- ja masinatehase (F.N. – Fabrique Nationale) tootega. Fotol peegelduvad ka sel ajal asetleidnud muutused ühiskondlikus mentaliteedis. Kaksiratsi rattal istub naine ja mees on võtnud sisse positsiooni kügkorvis. Tollal asusid Eestis naised ka autorooli ja mõned neist tegutsesid isegi taksojuhtide karmis maailmas (Foto: Eesti Rahva Muuseum).
Sõitmist 1920. aastate Eesti teeoludes kirjeldab kolonel Elias Kasak nii:
Kord õppustelt Põltsamaalt Viljandi sõites, sattusin raskusse esimese klassi maanteel Parika raba rajoonis. Tee oli 5–6 kilomeetri ulatusel soo kohal üleni täis suuri veega täidetud auke. Võttis mitu tundi kuni jõudsime korviga mootorratta vedada sealt läbi ja jõudsime üleni poristena Viljandi.
Fotol on mootorrattal 7. jalaväerügemendi sõdurid Võrus 1920. aastate lõpul või järgmise kümnendi hakul (Foto: Toomas Alteri erakogu).
Külgkorviga mootorrattaid kasutasid Teise maailmasõja ajal kõik sõjaväed eriti eel- ja luureüksuste suurema mobiilsuse tagamiseks. Sõjafilmides on levinud kuvand Saksa armee külgkorviga ratturitest BMW ja Zündapp tüüpi-masinatel, mille korvile on kinnitatud kuulipilduja. Mobiilsed mootorratturite üksused kuulusid sageli soomusüksuste koosseisu. Sellele Saksa armee propagandaülesvõttele (Kradschützen im Süden) ongi püütud üks selline mootorrattaüksus (Foto: Toomas Alteri erakogu).
Kolmerattalised poris. Ida-Euroopa teeolud panid Saksa mootorrataste võimed tõsiselt proovile. (Foto: Toomas Alteri erakogu).
N. Liidus hakati 1941. aastal Punaarmee vajadusteks tootma raskemat tüüpi kügkorviga mootorrattaid M-72. Tegemist oli Saksa BMW R71 ratta koopiaga. Seda ratast toodeti sõja ajal Moskvas, Leningradi tehases “Krasnõi Oktjabr” ja Irbitis. Ratast oli tootmises 1960. aastateni. Külgkorvile oli võimalik kinnitatda kergekuulipildujat DP-27. Vähesel määral toodeti ka versiooni, mille korvi sai paigutada 82-millimeetrise miinipilduja ja selle laskemoona (Joonistus: mudelitootja Zvezda tooteillustratsioon).
Sõjajärgses Nõukogude Liidus anti korviga mootorattad M-72 ka tsiviilametkondade käsutusse. Ühe masina-traktori jaama insener on nt meenuatnud, et 1950. aastatel tööle asudes anti tema käsutusse ametisõidukina külgkorviga mootorratas M-72, millega tuli teha ametisõite kuni 50 km raadiuses. Ise tuli õmmelda sõiduks vajalikud riided: mantel, müts ja kindad. Fotol poseerivad motosportlased 1. mai 1947 tähesõidu eel. Esiplaanil mootorratas M-72 (Foto: Eesti Maanteemuuseum)
Alates 1955. aastast hakati M-72 müüma ka eraisikutele, kuid kõik eraisikutele kuuluvad rattad olid sõjakomissariaatides arvel ja kuulusid sõja korral rekvireerimisele. Fotol on 1955. aastal valminud M-72, mis taastati Eesti Maanteemuuseumis restauraator Üllar Meho poolt 2018. aastal (Foto: Eesti Maanteemuuseum).
1970. aastate keskpaigaks oli Eestis ca 50 000 sõiduautot. Mootorrattaid oli samal ajal ligi 115 000. Need arvud hakkasid võrdsustuma alles järgmisel kümnendil. Seega oli mootorratastel täita väga oluline roll eriti maainimeste liikumis- ja veovõimaluste avardamisel. Fotol toimetatakse külgkorviga mootorratta Iž-56 sõidueelset ülevaatust ühes eramajapidamises (Foto: Eesti Maanteemuuseum).
Nõukogude elu tegelikkus tarbekaupade defitsiidi tingimustes nõudis leidlikkust ja sel ajal ehitati tehasetoodete puudumisel sageli ka ise rattale kügkorve, rääkimata nende parandamisest. Sellel ajahambast puretud fotol ongi jäädvustatud meistrid tegevuses ratta korvi kallal (Foto: Toomas Alteri erakogu).
Mootorratast hoiti ja hooldati möödunud aegadel sageli nagu täieõiguslikku pere liiget. Fotoalbumites kohtab sageli selliseid vaateid, kus kolmerattalisel poseerib just pisipere. Vanavanemate korvidega või korvideta Iž-e, MT-sid, Ural’e ja Jawasid hoitakse paljudes peredes järeltulevate põlvede poolt aga elusate, tervete ja kõbusatena alles tänaseni (Foto: Sirje Tammsalu erakogu).
Külgkorvide praktiline kasutamine langes oluliselt seoses auto võidukäiguga 20. sajandi teisel poolel. Siiski valmistavad neid senini mitmed tootjad, kes alustatsid sel alal juba üle saja aasta tagasi (nt Watsonian, Steib jt). Nõukogude Liidus ja Idabloki riikides püsis külgkorviga mootorrataste kui igapäevaste liiklusvahendite järele vajadus palju kauem. Ka täna on üheks juhtivaks külgkorviga mootorrataste Ural tootjaks Vene ettevõte IMZ Irbiti linnas Siberis. Fotol Tšehhoslovakkia tootja Velorex külgkorv Jawal. Fotomeenutus 2019. aasta Jawa-teemapäevalt Maanteemuuseumis (Foto: Eesti Maanteemuuseum).