Varbuse postijaam – peatuspaik ajaloohuvilisele romantikule | Maanteemuuseum
Vaegnägijatele

Oleme avatud

R-P 10-18

Head külastajad, maanteemuuseumis on parkimiskorraldus ajutiselt muutunud. Palun jälgige suunavaid viitasid. Täname mõistva suhtumise eest!

Varbuse postijaam – peatuspaik ajaloohuvilisele romantikule

Kuni uue Tartu–Võru maantee valmimiseni 1972. aastal oli vana postitee ainsaks Tartu ja Võru vaheliseks otseseks ühendusteeks. Viimased neli aastakümmet on Postitee olnud kasutusel kohaliku tähtsusega kõrvalteena ning muutunud meeliköitvaks ajaloohõnguliseks liikumistrajektooriks romantikaotsijatele. Varsti pea 160 aasta eest rajati tee äärde Varbusele postijaam. Selles ajaloolises hoonetekompleksis tegutseb täna teede ja liikumise lugu kajastav maanteemuuseum. Postijaama peahoone vaade 1960. aastatest (Eesti Maanteemuuseum).

Kuni 15.–16. sajandini toimus liikumine Vene aladelt Tartusse ja vastupidi arvatavasti üle Otepää. Hiljem võeti kasutusele idapoolne otsetee – praegune vana Tartu–Võru maantee, mis läks läbi Väimela ja Varbuse. Esimene postiliikluse korraldamise katse Tartu ja Vastseliina vahel tehti Rootsi ajal, 17. sajandi lõpul. Paraku soikus postiliiklus seoses Põhjasõja algusega 1700. aastal. Fragment 1695. aastal valminud Tartumaa teede atlase Tartu–Vastseliina teetrassi kirjeldavast kaardilehest, kuhu on märgitud Var
Kuni 15.–16. sajandini toimus liikumine Vene aladelt Tartusse ja vastupidi arvatavasti üle Otepää. Hiljem võeti kasutusele idapoolne otsetee – praegune vana Tartu–Võru maantee, mis läks läbi Väimela ja Varbuse. Esimene postiliikluse korraldamise katse Tartu ja Vastseliina vahel tehti Rootsi ajal, 17. sajandi lõpul. Paraku soikus postiliiklus seoses Põhjasõja algusega 1700. aastal. Fragment 1695. aastal valminud Tartumaa teede atlase Tartu–Vastseliina teetrassi kirjeldavast kaardilehest, kuhu on märgitud Varbuse mõis ja küla (Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv f.308.2.346).
Vajadus Tartu ja Võru vahelise riiklikult korraldatud postitee avamiseks tekkis seoses 1853. aastal alanud Krimmi sõjaga. Eestimaal viibivate vägede kiireks ühendusepidamiseks Venemaa sisepiirkondadega seati 1854. aastal sisse postiliiklus Tallinn–Tartu–Võru–Pihkva liinil. Postijaamade funktsioone Tartu ja Võru vahelisel Postitee lõigul täitsid Kuuste, Karilatsi ja Tille kõrtsid. Skeemil on näha Eestit kattev postijaamade võrgustik kümmekond aastat hilisema seisuga (Skeem: Erik Selli, 1974).
Vajadus Tartu ja Võru vahelise riiklikult korraldatud postitee avamiseks tekkis seoses 1853. aastal alanud Krimmi sõjaga. Eestimaal viibivate vägede kiireks ühendusepidamiseks Venemaa sisepiirkondadega seati 1854. aastal sisse postiliiklus Tallinn–Tartu–Võru–Pihkva liinil. Postijaamade funktsioone Tartu ja Võru vahelisel Postitee lõigul täitsid Kuuste, Karilatsi ja Tille kõrtsid. Skeemil on näha Eestit kattev postijaamade võrgustik kümmekond aastat hilisema seisuga (Skeem: Erik Selli, 1974).
Pärast Krimmi sõja lõppu (1856) posti- ja reisijatevedu Tartu ja Võru vahel lõpetati. Vajadus selle järele jäi aga rahuajalgi püsima. Kreisilinnu ühendava postiliikluse taastamise võttis enda peale Liivimaa rüütelkond, kelle eestvedamisel ehitati aastatel 1861–1863 Postiteele Maidla ja Varbuse postijaamad. 1863. aasta oktoobris võttis postijaama direktor valminud Varbuse postijaama kompleksi vastu. Postiveoga alustati juba ligi aasta varem. Fragment Varbuse postijaama kompleksist 1863. aastast pärineval kaa
Pärast Krimmi sõja lõppu (1856) posti- ja reisijatevedu Tartu ja Võru vahel lõpetati. Vajadus selle järele jäi aga rahuajalgi püsima. Kreisilinnu ühendava postiliikluse taastamise võttis enda peale Liivimaa rüütelkond, kelle eestvedamisel ehitati aastatel 1861–1863 Postiteele Maidla ja Varbuse postijaamad. 1863. aasta oktoobris võttis postijaama direktor valminud Varbuse postijaama kompleksi vastu. Postiveoga alustati juba ligi aasta varem. Fragment Varbuse postijaama kompleksist 1863. aastast pärineval kaardil (Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv f.1379.1.29).
Varbuse hobupostijaama kompleks moodustab tervikliku ansambli. Hoonete ehitamisel on oskuslikult ühendatud maakivi ja Lõuna-Eestile tüüpiline ehitusmaterjal – punane telliskivi. Kõik kompleksi kuuluvad hooned paiknevad korrapäraselt neljakandilise majandusõue ümber. Kompleksi suletust rõhutab hooneid ühendav kivimüür. Peahoone kui ansambli keskne ehitis asub paralleelselt maanteega. Peahoones paiknesid postiteenistusega seotud ametiruumid, toad reisijatele ning postikomissari eluruumid (Ain Tavita foto 2002
Varbuse hobupostijaama kompleks moodustab tervikliku ansambli. Hoonete ehitamisel on oskuslikult ühendatud maakivi ja Lõuna-Eestile tüüpiline ehitusmaterjal – punane telliskivi. Kõik kompleksi kuuluvad hooned paiknevad korrapäraselt neljakandilise majandusõue ümber. Kompleksi suletust rõhutab hooneid ühendav kivimüür. Peahoone kui ansambli keskne ehitis asub paralleelselt maanteega. Peahoones paiknesid postiteenistusega seotud ametiruumid, toad reisijatele ning postikomissari eluruumid (Ain Tavita foto 2002. aastast).
Peahoonega paralleelselt üle õue paikneb tõllakuur, mille katusealust kasutati heinte hoidmiseks. Peahoonest paremale jääb tall, kus olid latrid 33 hobusele. Tallihoone maanteepoolses otsas asus viljaait. Peahoonest vasakul asub postipoiste-sadulseppade elamu. Postipoiste maja kõrval paikneb sepikoda, kus paiknesid sepa eluruumid, pesuköök ja saun. Hiljem ehitati sepikoja taha, hoonetekompleksi ümbritsevast müürist väljapoole jääkelder. Sisehoovi keskel asus kaev. Talvine aerofoto Varbuse postijaamast 1935.
Peahoonega paralleelselt üle õue paikneb tõllakuur, mille katusealust kasutati heinte hoidmiseks. Peahoonest paremale jääb tall, kus olid latrid 33 hobusele. Tallihoone maanteepoolses otsas asus viljaait. Peahoonest vasakul asub postipoiste-sadulseppade elamu. Postipoiste maja kõrval paikneb sepikoda, kus paiknesid sepa eluruumid, pesuköök ja saun. Hiljem ehitati sepikoja taha, hoonetekompleksi ümbritsevast müürist väljapoole jääkelder. Sisehoovi keskel asus kaev. Talvine aerofoto Varbuse postijaamast 1935. aastast (Erakogu).
Postijaama isikulisse koosseisu kuulusid postijaamakomissar ehk ülem, kirjutaja, postipoisid, sepp, tõllasepp, sadulsepp ja köögitüdrukud. Postijaama ülem määrati ametisse rüütelkonna poolt. Tema ülesanneteks oli posti ja reisijate takistusteta liikumise tagamine. Ta vastutas selle eest, et postijaamas valitseks kord, vaikus ja tõsine töösse suhtumine. Posti saabumisel vaatas postijaama ülem peahoone ees üle kõigi postikottide lukud ja pitsatid ning võrdles postikottide arvu teekonnapassil näidatuga. Postij
Postijaama isikulisse koosseisu kuulusid postijaamakomissar ehk ülem, kirjutaja, postipoisid, sepp, tõllasepp, sadulsepp ja köögitüdrukud. Postijaama ülem määrati ametisse rüütelkonna poolt. Tema ülesanneteks oli posti ja reisijate takistusteta liikumise tagamine. Ta vastutas selle eest, et postijaamas valitseks kord, vaikus ja tõsine töösse suhtumine. Posti saabumisel vaatas postijaama ülem peahoone ees üle kõigi postikottide lukud ja pitsatid ning võrdles postikottide arvu teekonnapassil näidatuga. Postijaama tegevuse üle valvas kohalike mõisnike hulgast valitud postijaamakavaler ehk postijaama direktor. Fotol võtab postijaama ülem vastu saabunud postitõlda (Eesti Maanteemuuseumi taaslavastus 2010. aastal).
Postihobustega reisimine ja postijaamades ööbimine oli kallis ning ei olnud lihtrahvale jõukohane. Postihobuse saamiseks oli vaja teekonna- ehk reisipassi, mida väljastasid kohalikud ametivõimud. Passi kanti reisijate nimed, reisi põhjus ja sihtkoht. Ilma passita polnud kellelgi õigust postijaama ülemalt hobuseid nõuda. Näitena on siin esitatud 1789. aastal Tallinnas pottsepa sellile Friedrich Richterile välja antud pass reisimiseks Riiga. Et Venemaal oli postikorraldus ja postijaam riigi ehk kroonu asutuse
Postihobustega reisimine ja postijaamades ööbimine oli kallis ning ei olnud lihtrahvale jõukohane. Postihobuse saamiseks oli vaja teekonna- ehk reisipassi, mida väljastasid kohalikud ametivõimud. Passi kanti reisijate nimed, reisi põhjus ja sihtkoht. Ilma passita polnud kellelgi õigust postijaama ülemalt hobuseid nõuda. Näitena on siin esitatud 1789. aastal Tallinnas pottsepa sellile Friedrich Richterile välja antud pass reisimiseks Riiga. Et Venemaal oli postikorraldus ja postijaam riigi ehk kroonu asutuseks, siis on saksakeelsel passivormil nimetatud, et järgnevad toimingud sünnivad tollase keisrinna Katariina käsul (Tallinna Linnaarhiiv).
Lumevabal ajal liikusid Postiteel lihtsate taluvankrite kõrval kahe- ja neljahobuse tõllad ja suured postivankrid. Talvel toimus posti- ja reisijatevedu kahehobuse saanidega. Postihobuseid vahetati iga 22–23 versta järel asuvates postijaamades. Fotol on näha 19. sajandi lõpu postivanker Saaremaal tollaste härrade ja ametimeestega (Saaremaa Muuseum).
Lumevabal ajal liikusid Postiteel lihtsate taluvankrite kõrval kahe- ja neljahobuse tõllad ja suured postivankrid. Talvel toimus posti- ja reisijatevedu kahehobuse saanidega. Postihobuseid vahetati iga 22–23 versta järel asuvates postijaamades. Fotol on näha 19. sajandi lõpu postivanker Saaremaal tollaste härrade ja ametimeestega (Saaremaa Muuseum).
Vaesem rahvas peatus tollal teeäärsetes kõrtsides, mille vahekaugus oli 5–8 versta. 19. sajandil oli Tartu ja Võru vahelisel Postiteel 14 kõrtsi vahekaugusega 5–6 versta. Nendes leidsid ööbimisvõimaluse nii vooriskäijad kui ka teised teelised. Fotol Tille kõrts 1910. aasta paiku (Sirje Tammsalu foto).
Vaesem rahvas peatus tollal teeäärsetes kõrtsides, mille vahekaugus oli 5–8 versta. 19. sajandil oli Tartu ja Võru vahelisel Postiteel 14 kõrtsi vahekaugusega 5–6 versta. Nendes leidsid ööbimisvõimaluse nii vooriskäijad kui ka teised teelised. Fotol Tille kõrts 1910. aasta paiku (Sirje Tammsalu foto).
Tartu ja Võru vaheline hobupostiliiklus hakkas hääbuma 20. sajandi teisel kümnendil. 1922. aasta suvel alustas Postiteel liiniliiklust esimene autobuss ja 1931. aastal lõpetati hobustega posti- ja reisijatevedu. Fotol autobuss ja hobuveok Märjamaa postkontori ees 1920. aastate lõpul (Eesti Maanteemuuseum).
Tartu ja Võru vaheline hobupostiliiklus hakkas hääbuma 20. sajandi teisel kümnendil. 1922. aasta suvel alustas Postiteel liiniliiklust esimene autobuss ja 1931. aastal lõpetati hobustega posti- ja reisijatevedu. Fotol autobuss ja hobuveok Märjamaa postkontori ees 1920. aastate lõpul (Eesti Maanteemuuseum).
Aastatel 1935–1997 tegutses endises postijaamas Varbuse teemeistrikeskus. 2005. aastal avati hoonetekompleksis Eesti Maanteemuuseum. Nii elab hobutranspordi ja teede ajalugu Eesti ühes paremini säilinud kunagises postijaamahoonestus edasi. Vaade endisele postijaama hoonestule 1970. aastate algusest (Eesti Maanteemuuseum).
Aastatel 1935–1997 tegutses endises postijaamas Varbuse teemeistrikeskus. 2005. aastal avati hoonetekompleksis Eesti Maanteemuuseum. Nii elab hobutranspordi ja teede ajalugu Eesti ühes paremini säilinud kunagises postijaamahoonestus edasi. Vaade endisele postijaama hoonestule 1970. aastate algusest (Eesti Maanteemuuseum).