Varbuse postijaam rajati 19. sajandi keskel vastusena kasvavale postiveovajadusele Tartu–Võru postitraktil, mis pandi regulaarselt käima Krimmi sõja ajal. 1861. aastal sai Liivimaa rüütelkond Varbuse mõisnikult rendile 28 hektarit maad ning algas postijaama ehitus. Koos Maidla postijaamaga projekteeris ja juhtis töid Tartu ehitusmeister August Franz Königsmann, ehitajateks olid kohalikud talumehed. Kompleks valmis 1863. aasta sügisel ning ehitati Lõuna-Eestile omases maakivi ja punase tellise kombinatsioonis.
Postijaam oli riiklik ehk „kroonu“ asutus, mida peeti ülal Liivimaa rüütelkonna kaudu. Tegutseti säästlikult ning 19. sajandi lõppu iseloomustasid sagedased pinged järelevalvet teinud direktori ja rentnikust komissari vahel. Postijaama igapäevaelu, teenistujad, inventar ja hobused on paraku dokumenteeritud katkendlikult, mistõttu on meie teadmised tollasest toimimisest lünklikud.
Raudteede rajamine ja autoliikluse areng tõid 19. sajandi lõpul kaasa hobupostiliikluse hääbumise. Postijaamade tegevus seiskus revolutsioonide ja sõdade keerises ning Varbuse postijaam suleti lõplikult 1931. aastal. 1935. aastal kolis hoonetesse Kanepi teemeistrikeskus. Teemeistrid olid väljaõppinud spetsialistid, kelle vastutada oli teede korrashoid ja hooldus. Varbusel töötas 1930. aastatel teemeister Friedrich Hussar.
Tänaseks on endisest postijaamast saanud Eesti Maanteemuuseum – paik, kus teede ja liikluse ajalugu seotakse elava keskkonna ja pärandiga. Muuseum kogub ja talletab ka Varbuse postijaama ning siin töötanud inimeste mälestusi ja fotosid ning kutsub huvilisi oma ajaloolisi materjale jagama.
Viimati uuendatud 16.02.2026
